Eesti keel ei saanud vähemuskeele staatust Rootsis

Rootsi valitsus lükkas tagasi eesti keelele riikliku vähemuskeele seisundi andmise taotluse.

Käesoleva aasta 5. jaanuaril tegin Rootsi integratsiooni- ja võrdõiguslikkuse ministrile Nyamko Sabunile esildise, milles taotlesin eesti keelele vähemuskeele seisundit Rootsis. Esildises tõin välja, et eesti keel vastab kõikidele vähemuskeeltele esitatavatele tunnustele ja peaks selle tõttu saama Rootsi riiklikuks vähemuskeeleks. (Riikliku vähemuskeele tunnuseid tutvustab eraldi kirjutis.)

Taotlust toetas Rootsi Eestlaste Liit, kes 2. veebruaril saatis ministrile toetuskirja, millele olid oma allkirja andnud 79 Rootsis tegutseva eesti organisatsiooni esindajat. Eesti seltskondlikke ühendusi on Rootsis praegu umbes sada, kuid kuna allkirjade kogumine toimus kellaga võidu töötades, ei jõutud kõikidelt eesti organisatsioonidelt toetusallkirja õigeaegselt saada. Elav osavõtt sellest aktsioonist näitab aga veenvalt, et ettepanekut toetab organiseeritud eestlaskonna rõhuv enamik. Eestlaskonna kokkuhoid ja ühise asja eest seismine annab tunnistust meie elujõust ja tugevusest. Eesti keel ja tema käekäik on väga paljudele südamelähedane.

Ministri vastus

Argumentidele ja tugevale toetusele vaatamata lükkas minister Sabuni esildise tagasi. Oma 30. märtsi kuupäeva kandvas vastuses kirjutab minister: „Valitsus töötab jätkuvalt vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ja Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta läbiviimise tõhustamisega. Küsimus, kas tuleks teisi rühmi vähemusrahvustena tunnustada, on käsitletud valitsuse ettepanekus Riksdagile „Tunnustusest omavõimuni – valitsuse riiklike vähemusrahvuste strateegia” (Från erkännande till egenmakt – regeringens strategi för de nationella minoriteterna). Valitsus ei muuda Euroopa Nõukogu raamkonventsiooni ja vähemuskeelte harta ratifitseerimisel antud hinnangut.”

Mida öeldakse valitsuse ettepanekus riigipäevale?

Valitsuse ettepanek, millele minister vastuses viitab, sisaldab „Vähemusrahvuste ja vähemuskeelte seaduse” eelnõu ning kahe olemasoleva seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille muutmine tuleneb „Vähemusrahvuste ja vähemuskeelte seadusest”. Lisaks on seaduse eelnõud üksikasjalikult põhjendatud.

Valitsuse ettepaneku põhjendavast osast selgub, et riikliku vähemuskeele seisundit oma keelele on taotlenud Rootsis elavad soomerootslased ja älvdaalingid.

Kes on älvdaalingid?

Älvdaalingid elavad Dalarna lääni põhjapoolseimas vallas Älvdalen, mida läbib Österdalälven oma lisajõgedega ja mis on andnud paikkonnale selle nime – Älvdalen tähendab tõlkes Jõeorgu. Sealne keel, kohaliku kõne ja kirjaviisi järgi övdalsk, on niivõrd eripärane, et mujalt tulnud rootslased sellest naljalt aru ei saa. Sellegipoolest on öövdaalski keelt ikka käsitatud rootsi keele murdena. Öövdaalski keelel arvatakse olevat umbes kolm tuhat kõnelejat ning selles antakse välja raamatuid ja muid trükiseid.

Kui Rootsi 1990. aastate lõpus valmistus vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ja regionaal- ehk vähemuskeelte harta ratifitseerimiseks, moodustas Riksdag vähemuskeelte komitee (Minoritetsspråkskommittén). Selle ülesanne oli välja selgitada, missugused keeled võiksid saada Rootsi riiklikeks vähemuskeelteks.

Öövdaalski keele toetuseks oli sõna võtnud Euroopa Nõukogu ekspertide rühm, kes kutsus Rootsi ametivõime üles välja selgitama võimalusi teha öövdaalski keel riiklikuks vähemuskeeleks. Peamine põhjus, miks Rootsi riigivõim keeldus öövdaalski keelt tunnustamast vähemuskeelena, olevat älvdaalingite enda kinnitus, et nad taotlevad vaid riiklikku toetust oma keele kaitseks ja säilitamiseks, kuid ei soovivat kasutada oma keelt ametlikes seostes. Riigipäeva vähemuskeelte komitee leidis aga, et Euroopa regionaal- või vähemuskeelte harta eesmärk on just tugevdada vähemuskeelte seisundit avalikus elus, näiteks kohtutes ja ametivõimudega suhtlemisel. Selle tõttu jäi öövdaalski keel riiklike vähemuskeelte nimekirjast välja.

Oktoobris 2006 tegi keskerakonna rahvasaadik Kenneth Johansson Riksdagile ettepaneku tunnustada öövdaalski keel riikliku vähemuskeelena, aga ettepanek lükati tagasi.

Küsimust uuesti vaagides leidis praegune valitsus, et praegu tehtav töö öövdaalski keele säilitamise ja kaitse heaks on täiesti piisav. Kohalik omavalitsus, see tähendab Älvdaleni vald, võib aga valitsuse arvates omalt poolt erineval viisil toetada öövdaalski keele säilitamist, näiteks koolides ja rahvahariduses.

Soomerootslaste taotlus lükati samuti tagasi

Soomerootslaste puhul oli olukord veidi teisem. Et rootsi ja soomerootsi keel ei erine teineteisest mainimisväärselt, ei taha praegune valitsus soomerootslasi vähemusrahvuste hulka arvata. Nagu Soomerootslaste Ülerootsilise Ühingu (Finlandssvenskarnas Riksförbund i Sverige) kodulehelt selgub, ei rahuldu soomerootslased sugugi sellega, vaid valmistavad praegu ette uut jõukatsumise vooru valitsuse ja Riksdagiga.

Eestlasi valitsuse ettepanekus ei mainita. Tõenäoliselt oli valitsuse ettepaneku tekst juba eesti keele esildise tegemise ajaks trükivalmis ning 221-leheküljelises kirjatükis ei soovitud enam põhjalikke muudatusi-lisandusi ette võtta. Ettepanek avaldati 17. märtsil 2009.

Valitsuse ettepanek Riksdagile (Prop. 2008/98:158) on Internetist allalaetav aadressil http://www.regeringen.se/sb/d/11298/a/122769

Niisiis: eesti keel ei saanud vähemuskeele staatust Rootsis – seekord. Märk on maas.

RAIMO RAAG

Mis on riiklik vähemuskeel?

Riikliku vähemuskeele tunnuseid on neli: (1) keel ei tohi olla rootsi keele murre; (2) keelt peab olema kõneldud Rootsis vähemalt kolm põlvkonda ehk umbes sada aastat; (3) keele rääkijaid peab olema „piisavalt palju”; (4) keele rääkijad ise soovivad, et keel saaks vähemuskeele seisundi.

Need tunnused on sõnastatud Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartas, mille Rootsi ratifitseeris 9. veebruaril 2000.

Et eesti keel ei ole rootsi keele murre, ei vaja tõestamist. Raskem oli põhjendada teist tunnust, see tähendab eestlaste põlisust Rootsis, sest tavakäsitluse kohaselt saabusid eestlased Rootsi Teise maailmasõja ajal. Et eestlasi on elanud Rootsis ammu enne seda, on vähem tuntud tõsiasi. Keegi polnud varem selle peale tulnud, et sulatada olemasolev ajalooline info eestlaste rände kohta Eestist Rootsi terviklikuks käsitluseks. Esildises näidati viidetega vastavatele ajaloolistele üksikuurimustele, et eestlasi on asunud Rootsis alates 18. sajandist, seega kolm sajandit. Esildise tekst ilmus (ilma viideteta) „Eesti Päevalehes” nr 4, kolmapäeval 4. veebruaril 2009, lk 6.
Eesti keele rääkijate arvu Rootsis on võimatu täpsustada, sest Rootsis ei tehta elanikkonna keele- ja rahvusstatistikat. Teise maailmasõja ajal saabus Rootsi umbes 20 000 eestlast. Statistik Alur Reinansi hinnagul elas Rootsis 1994. aastal veidi enam kui 15 000 teise põlvkonna esindajat, kelle vähemalt üks vanem oli sündinud Eestis. Kui suur kolmas põlvkond võiks olla, pole teada, samuti mitte kui paljud neist räägivad eesti keelt. Selge on aga see, et eesti keelt räägivad praegu kaugelt enam kui kolm tuhat inimest. See on arv, mida on mainitud vähemuskeele kõnelejate miinimumarvuna.

Et eesti keele rääkijad Rootsis ise soovivad, et eesti keel saaks vähemuskeele seisundi, ilmnes toetuskirjast, mille Rootsi Eestlaste Liit saatis minister Nyamko Sabunile käesoleva aasta 2. veebruaril. Kirjale oli oma allkirja andnud 79 Rootsis tegutseva eesti organisatsiooni esindajat.
Riiklikeks vähemuskeelteks said 2000. aastal soome keel, saami keel, meä keel (Tornio jõe Rootsipoolsel kaldal kõneldava soome keele erikuju), romi keel ehk mustlaskeel ja jidiš ehk juudi keel, lisaks veel Rootsi viipekeel. Eesti keele kandidatuur siis teadaolevalt ei kerkinud päevakorrale.

RAIMO RAAG