21. juuli 2009

Eesti keel rootsi lasteaedades

Kas sa soovid, et sinu laps valdaks lisaks rootsi keelele ka eesti keelt – tema (teist) emakeelt?

Kas sa tead, et Rootsis on võimalik, et emakeele tugiõpe algab juba lasteaias ja et see on lapsevanematele tasuta?

Minu nimi on Ingrid ja ma olen tegelenud eesti keele õpetamisega rootsi lasteaedades üle kolme aasta. Olen pedagoog ja lõpetanud Tartu Ülikooli. Tegelen 2-6 aastaste lastega, kelle üks vanematest on eestlane. Lastel, kellel on üks kodukeeltest eesti keel, on õigus emakeele õppele. Loomulikult valdan ma ka rootsi keelt ning see aitab neid lapsi, kelle eesti keele oskus on vähene või passiivne.

Mõned lasteaiad kahjuks ei telli enam emakeeleõpet, kuna see on üsna kallis teenus, kuid ma olen jõudnud paljude lasteaedadega kokkuleppele ja see on proovimist väärt.

Helista mulle ja ma seletan lähemalt, kuidas emakeele õpe jõuaks ka sinu lapse lasteaeda. Helista täna, et kindlustada emakeele õpe oma lapsele juba sellel sügisel!

Ingrid Vigel – 073 52 53 179

20. juuli 2009

Truudusest ja juurtest

"...kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis."
A.H. Tammsaare mõtisklus "Truudus" 1939.a. detsembril (mõni kuu enne oma surma).

Truudust isamaa, emakeele ja kultuuri, oma rahva ja rahvuse omapära vastu võõrsil elades tuntakse väga erinevalt. Leidub neid eestlasi, kes isegi häbenevad oma päritolu ja keelt. On neid, kes iga päev elavad kui diplomaadid võõrsil, tutvustades kolleegidele, tuttavatele jt. oma kultuuri, keelt ja ajalugu. On neid, kes eesti keelt ei räägi ja teiste eestlastega ei suhtle, kuid ikkagi peavad end eestlaseks. On neid, kes käivad kord aastas Vabariigi aastapäeva tähistamas ja on neid, kes võtavad aktiivselt osa eestlaste seltsielust ja kes elu ilma Eesti Majata peavad lausa võimatuks. Ise kuulun sellesse viimasesse gruppi. Aegajalt tunnen, et seda Eesti asja saab lausa liiga palju argipäevadesse, et see kohati juba pereelu ja karjääri segama hakkab. Järgmisel hetkel aga tunnen taas, et see on ikka õige asi, millega tegeleda ja ka teisi nakatada.

Seesama A. H. Tammsaare truuduse mõtisklus, mida on nimetatud tema testamendiks eesti rahvale, jäi mulle pihku Estonian Air´i lennukiga Eestisse sõites "Postimehest" näitleja Lembit Eelmäe mälestusartiklit lugedes. Lembit Eelmäed mäletavad ilmselt paljud Tammsaare Põrgupõhja Jürka rollist Tallinfilmis. Mõtlesin, et kui kurb on surra päev enne 25. laulupidu. Jääda ilma sellest 140 aastat vanast traditsioonist, mis toob eestlased kokku üle maailma laulma ja koorilaulu nautima.

Olin üks nendest paljudest, kes oma töö ja muude kohustuste pärast ei saanud ise sellel peol kohal olla. Osa sain sellest suurest sündmusest siiski, raadiot kuulates autoga sõites ja televiisori kaudu laevaga sõites. Kuulates Ernst Enno luuletusele " Kojuigatsus" põhinevat lauluteksti "Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga", mõtlesin taas sellele Tammsaare truuduse tekstile. Mis saab veel paremini väljendada truudust oma esiisade maale kui osavõtt laulupeost? Laulupeost saab osa võtta ka ilma eesti keelt oskamata. Kord iga nelja aasta pärast juulikuus sõita esivanemate koju, kohtuda sugulastega ja külastada neid paiku, kus esivanemad elasid- on vaid kättevõtmise ja planeerimise küsimus, kui vähegi huvi, tahtmist ja tervist on. Kindlasti leidub suguvõsades sugupuu uurijaid, kellel on ajaloolisi andmeid ja mälestusi. Kurb on muidugi siis, kui pole enam kedagi suguvõsast ega jälgegi kodukohast Eestimaal alles jäänud. Ka näiteks Ernst Enno lapsepõlvekodust- Soosaare talust Rõngu lähistel, pole enam midagi alles.

Oma Söötide sugupuud uurides avastasin, et meid ühendab Ernst Ennoga seesamane Soosaare talu, kus õitsesid need valged ristikheinad, millest laulusõnad räägivad. "Ühishingamise" kunstilist juhti Ants Sootsi pole ma kunagi kohanud, kuid olen teda näinud telerist ja kuulnud raadiost, kuigi ta on minu vanatädi Alma pojapoeg, vanemate pulmapildil ja sugupuus kõik kontaktid kenasti kirjas. Kuigi vanemad sugulased kirjeldavad teda muheda pilli- ja pullimehena, olen sellest hoolimata peljanud ise temaga kontakti otsida pärast seda, kui ta minu kirjale koos sugupuu joonistega lihtsalt ei vastanud. Arusaadav, et mitte kõik inimesed ei pea oma juurte otsimist tähtsaks ning enamikel pole selleks tegevuseks lihtsalt aega. Siinkohal väike nõuanne. Kontakti aitavad luua surnuaiapühad, mida igalpool Eestimaal jaanipäeva paiku peetakse. See juurte otsimise tuhin on mind nüüd neljandat aastat viinud jõuluõhtul ja surnuaiapühal Rõngu surnuaiale, kus puhkavad isapoolsed esivanemad kolm põlvkonda kõrvuti. Vanaisal on küll tegelikult ainult mälestuskivi, et oleks koht, kuhu tema mälestuseks küünal panna- paljude metsavendade matmiskohad on teatavasti teadmata. Nii ma kohtasingi seal surnuaiapühal teist Söötide sugupuu uurijat prof. Mati Hinti, keda ma olen neli aastat järjest seal kohanud, kuid sellel aastal julgesin esmakordselt kõnetada. Julgust andis see, et olin lugenud tema suurteost "Minu vaated maale ja merele", kus ta mõtiskleb sügavalt oma päritolu, tehtud töö ja elu mõtte üle. Ta oli siiralt rõõmus, et tutvust sobitasin. Meid ühendab ju omavahel huvi oma juurte ja emakeele vastu. Kui ta nägi surnuaiaväravas minu asjutäistuubitud autot ja ülemeelikuid lapsi, küsis ta uudishimulikult, et kust te selle killavooriga tulete ja kuhu lähete. Vastasin, et tuleme oma esiisade kodust Korustest Pikanilt, kus me telkides jaanipäeva pidasime (maja ei ole enam elamiskõlbulik) ja läheme Helmesse Möldrele oma sugulastele külla, keda me väga harva kohtame. Lapsed leiavad, et selline seiklemine on hiiglama vahva.

Ma loodan väga, et ka minu lapsed laulavad kord Stockholmi Eesti Kooli lastekooriga või Stockholmi Segakooriga laulupeol ja saavad osa sellest elamusest, mille kirjeldamiseks sõnadest puudu jääb. Loodan, et ka nemad jaksavad kord lugeda Tammsaaret ja jätkata sugupuu kirjapanemist ning hoolitseda esivanemate haudade eest. Ka nende eest, kes kord isamaa mulda puhkama jõuavad Stockholmist, Torontost, Petserist. Lapsi ei saa kohustada, lapsed peavad ise tee oma juurte juurde leidma, kuid neid tuleb aidata, toetada ja innustada. Kui aga lastes seda truuduse tunnet, mida Tammsaare silmas pidas, kunagi ei teki, siis ei saa tõepoolest keegi neid aidata. Siis muutuvadki nad liivateradeks, mida tuulepuhang lennutab või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.

SIRLE SÖÖT
REL Keelekomisjon