19. jaan 2009

Koostamisel on ühine toetuskiri eesti keelele vähemuskeele staatuse taotlemiseks

REL Keelekomisjon arutas laiendatud koosseisuga 19. jaanuaril Eesti Majas, kuidas saaks kõige efektiivsemalt avaldada toetust prof. Raimo Raagi poolt Rootsi integratsiooni ja võrdõiguslikkuse ministrile saadetud ettepanekule anda eesti keelele vähemuskeele staatus.

Kohalolijad Jaak Akker, Raimo Raag, Mai-Raud Pähn, Sirle Sööt, Maire Vill, Peeter Grünberg, Ivar Paljak, Kati Mitt, Ly Palatu, Kaja Haukanõmm, Mai Beijer leidsid ühise arutelu tulemusena, et eraisikutelt allkirjade kogumise asemel tuleks saata ministrile Eesti organisatsioonide poolt ühine kiri. Tänu Aho Rebase poolt koostatud ülevaatele Rootsis tegutsetavatest Eesti organisatsioonidest on kontaktivõimalus peaaegu kõikide teadaolevate ühingutega olemas.

22. jaanuaril saadeti kõikidele Eesti organisatsioonidele (74-le e-postiga ja 22-le postiga) REL Keelekomisjoni poolt kiri, et küsida nende arvamust, kas nad soovivad ühiskirjaga ühineda. Kui lehelugejate hulgas on organisatsioonide esindajaid, kellele sellist kirja ei ole tulnud, kuid soovite ühiskirjaga liituda, olge kenad ja võtke meiega ühendust: keelekomisjon@gmail.com, 070 319 38 19.

Ühiskirja saatmine on planeeritud 2. veebruarile. Kiire on asjaajamisega selle tõttu, et Integratsiooni ja võrdõiguslikkuse ministeeriumis on valmimisel vähemuskeelte seaduse muutmise seaduse eelnõu.

SIRLE SÖÖT
REL Keelekomisjon

Kui palju on eestlasi Rootsis?

Peeter Grünbergi poolt kogutud andmetel elab 2007. aasta seisuga Rootsis 25 509 eestlast. Neist on
· 9800 on sündinud Eestis,
· 2976, kelle mõlemad vanemad on sündinud Eestis
· 12 733, kelle üks vanem on sündinud Eestis


Vähemusrahvused ja -keeled Rootsis
  • saamid (17 000) ja saami keel (7000)- Kirunas (2500), Gällivare (1800), Jokkmokk (900), Arvidsjaur (700);
  • rootsisoomlased ja soome keel (250-300 000);
  • tornedaallased ja meä keel- Pajalas, Kirunas, Övertorneås, Haparandas, Gällivares soome põhjamurrete lähedane keel ( 25-40 000);
  • juudid ja jidiš (4000),
  • mustlased (romer) ja mustlaskeel (romani chib 40 000).

14. jaan 2009

Prof. Raimo Raag tegi REL Esinduskogu volitusel minister Sabunile ettepaneku anda eesti keelele vähemuskeele staatus


Uppsala den 5 januari 2009

Till
statsrådet och chefen för Integrations- och jämställdhetsdepartementet Nyamko Sabuni

Hemställan

På uppdrag av Sverigeesternas förbund hemställer jag härmed om att estniska måtte erkännas som ett av Sveriges officiella minoritetsspråk jämte samiska, sverigefinska, torndalsfinska (meän kieli), jiddisch och romani. Som stöd för min hemställan ber jag att få anföra följande.

1. Bakgrund
I december 1999 erkände Sveriges riksdag samer, sverigefinnar, tornedalingar, judar och romer som nationella minoriteter. Samtidigt erkändes dessa gruppers språk som nationella minoritetsspråk i Sverige. Erkännandet grundades på de slutsatser som Minoritetsspråkskommittén dragit i betänkandet Steg mot en minoritetspolitik (SOU 1997a och 1997b). Kommittén hade tillsatts i syfte att utreda om och i så fall på vilket sätt Sverige borde ansluta sig till Europarådets konvention om landsdels- eller minoritetsspråk (European Charter for Regional or Minority Languages, Strasbourg, 5.XI. 1992), den s.k. minoritetsspråkskonventionen. Denna är ägnad att skydda och stödja historiska landsdels- och minoritetsspråk. Genom att ratificera denna konvention och ramkonventionen för skydd av nationella minoriteter (Framework Convention for the Protection of National Minorities, Strasbourg, 1.II. 1995) har Sverige folkrättsligt förbundit sig att skydda landets nationella minoriteter och stödja dessas kulturer och språk i Sverige.

Minoritetsspråkskommittén redovisade i sitt betänkande svårigheterna med att avgöra vilka språk i Sverige som är att anse som landsdels- eller minoritetsspråk enligt den europeiska minoritetsspråkskonventionens definition av sådana språk och vilka språk som är att betrakta som invandrarspråk som inte omfattas av konventionens definition. Konventionens definition lyder i svensk översättning:
”[sådant] språk som av hävd används i ett visst territorium inom en stat av medborgare i den staten, som utgör en grupp, som till antalet är mindre än resten av befolkningen i den staten, och som är annorlunda än det eller de officiella språken i den staten” (SOU 1997a:313).
Av konventionen framgår dessutom att tillräckligt många personer måste använda ett språk för att konventionen skall kunna tillämpas på detta (SOU 1997a:313).

Med denna skrivelse vill jag visa
att estniska språket talats i Sverige sedan lång tid tillbaka
att estniska används av tillräckligt många personer i Sverige för att konventionen skall kunna tillämpas på detta språk


Därmed uppfyller estniska språket alla krav för att anses vara ett minoritetsspråk i Sverige och bör erkännas som sådant, närmare bestämt som ett territoriellt obundet minoritetsspråk, liksom esterna som grupp borde tillerkännas status av nationell minoritet.

I det följande lägger jag fram en kortfattad beskrivning av esternas historia i Sverige (inom dess nuvarande gränser) tillbaka till nordiska krigets dagar, dvs. under trehundra år. För en utförligare redogörelse och dokumentation får jag hänvisa till mina källor (se bibliografin i slutet av denna skrivelse).

Jag har valt nordiska kriget som bortre tidsgräns eftersom de geografiska områden som i våra dagar utgör Estland före nordiska kriget var en del av Sverige. Denna historiska svensk-estniska gemenskap sträcker sig ytterligare hundrafemtio år tillbaka i tiden, till 1561 då Reval/Tallinn och norra Estland blev svenska. Under hela den tid då de estniska områdena hörde till Sverige förekom en rörlighet bland befolkningen så att estnisktalande under kortare eller längre tid fanns i det område som i våra dagar är Sverige, liksom det fanns svensktalande i det som i dag är Estland. Det finns källor som antyder att ester funnits i Sverige (inom nuvarande gränser) redan under medeltiden (Raag 1999), men dessa beaktas inte i det följande.

Min framställning bygger på historiska och kulturhistoriska forskningsresultat som givits ut i olika publikationer och delvis på estniska. Någon systematisk forskning om den estniska gruppens tidigare historia i Sverige har hittills inte bedrivits. De insatser som gjorts har snarare karaktären av spridda nedslag längs en tidsaxel som omfattar trehundra år.

Forskningsresultaten har inte heller tidigare sammanställts till någon heltäckande bild. Därför har den estniska gruppens historiska hävd i Sverige inte kunnat vara känd och naturligtvis inte heller kunnat beaktas av ledamöterna i Minoritetsspråkskommittén.

Den europeiska minoritetsspråkskonventionens krav på att ett landsdels- eller minoritetsspråk ska vara ”annorlunda än det eller de officiella språken i den staten” avser dialekter av det officiella språket, i detta fall svenska. Att estniska inte är en svensk dialekt utan ett självständigt finsk-ugriskt språk är en självklarhet som inte behöver verifieras.

2. Ester i Sverige före andra världskriget
Minoritetsspråkskommittén påpekar att ingen statistik i Sverige förts över språktillhörighet eller etnisk tillhörighet och att ”[d]etta försvårar bedömningen av vilka språk som kan anses [vara] använda av hävd i Sverige” (SOU 1997a:112). Samtidigt konstaterar kommittén att befolkningen i Sverige före andra världskriget var mycket homogen. Därvid stödjer sig kommittén på statistik från folkräkningarna 1910 och 1930 (SOU 1997a:112).

Mellankrigstidens folkräkningar registrerade 232 estniska undersåtar år 1920 och 184 år 1930, samtidigt som antalet i Estland födda personer uppgick till 327 respektive 492 (SOS 1945:22, 24). Antalet i Sverige födda estättlingar framgår inte av den officiella statistiken. Likväl kan man konstatera att det fanns ester i landet, även om gruppen var förhållandevis fåtalig. Antalet ester och sammanhållningen dem emellan var emellertid så pass stor att man under mellankrigstiden i Stockholm grundade en egen förening, Stockholmi Eesti Selts (Kangro 1976:270) som fortfarande existerar. Även inrättandet av ett lektorat i estniska språket 1938 vid dåvarande Stockholms högskola vittnar om aktivt intresse för Estland och det estniska. Den första innehavaren av detta lektorat hämtades från Estland (Raag 1996: 154; 2002:60–64). Tidigare hade regelbunden undervisning i estniska givits vid Uppsala universitet läsåret 1901/02, höstterminen 1906 samt vår- och höstterminen 1911 (Raag 1996).

Uppgifterna från folkräkningen 1910 äger ingen giltighet för den estniska gruppen i Sverige eftersom Estland då ännu inte existerade som stat och inga medborgare från detta land följaktligen kunde registreras. De ester som vid folkräkningstillfället var bosatta i Sverige registrerades antingen som ryska undersåtar, födda i Ryssland eller svenskar. I det sistnämnda fallet rörde det sig om både naturaliserade svenskar med estniskt ursprung (invandrare) samt ester och ättlingar till ester som var bosatta i Sverige sedan tidigare.

En våg av estniska invandrare hade kommit till Sverige strax före första världskrigets utbrott, i samband med att tsarmyndigheterna med våld slog ned 1905 års ryska revolution som spritt sig även till östersjöprovinserna Estland (=nuvarande norra Estland) och Livland. Antalet baltiska flyktingar som kom till Sverige åren 1906–1914 uppgick till mellan 800 och 1000. Merparten var ester. 35 % av flyktingarna återvände sedermera till hemlandet. Åtskilliga av de som stannade i Sverige ansökte senare om svenskt medborgarskap vilket dock vanligen förvägrades dem (Loit 1990, 2005; se även Hammar 1964). På Grev Turegatan 36 A i Stockholm inrättades vid denna tid också en estnisk byrå (Eesti büroo; Björkegren 1985:332).

1905 års estniska flyktingar var ingalunda de första estniska flyktingarna i Sverige. Under 1700- och 1800-talen flydde en ansenlig mängd estniskt och estlandssvenskt bondfolk till Sverige (om estlandssvenskt bondfolks rymningar se Jakobsson 1976). Sammanlagt tros det röra sig om åtskilliga tusen individer som flydde undan materiell misär samt orättvis behandling och förtryck från tyska godsherrars sida. De flesta var emellertid yngre män i åldern 18–30 år som flydde för att undgå utskrivning till ryska armén. Tjänstgöringen i ryska armén var hård och fruktad. Den kunde vara upp till tjugofem år och innebar i praktiken att den soldatuttagne fick tillbringa återstoden av sitt liv i ryska kronans tjänst. Den estniska allmogens flyktfrekvens var tidvis betydande: 1781–1794 flydde mellan 2 000 och 3 000 personer (Papp 1988, 1993) och ledde till att de ryska myndigheterna lät efterlysa rymlingarna. De kom från praktiskt taget alla delar av den est- och livländska kusten, från Finska vikens inre östra del till Ösels sydligaste udde. I Sverige bosatte rymlingarna sig längs ett vidsträckt kustområde från sydligaste Gotland upp till Fårö och Gotska Sandön, på fastlandet från Torö utanför Nynäshamn upp till Singö i nordligaste Roslagen. I Katthammarsvik på östra Gotland utgjorde estländarna tidvis långt över tio procent av befolkningen och estniska talades där ännu under 1800-talets senare del (Papp 1988, 1990). Denna typ av flykt till Sverige började i mitten av 1700-talet och upphörde först i mitten av 1860-talet.

Inte ens 1700- och 1800-talets rymlingar var de första esterna som sökt en fristad i Sverige. Den äldsta hittills belagda flyktingströmmen från de områden som i våra dagar utgör Estland nådde Sveriges östkust under det nordiska krigets dagar. Den flykten skedde i samband med att ryska styrkor erövrade östersjöprovinserna. Flertalet krigsflyktingar var svenskar som tjänstgjort i olika befattningar i den svenska administrationen i Estland och Livland. Bland flyktingarna återfanns emellertid även såväl balttyska adelsmän och borgare som estniskt bondfolk. De senare utgjordes av pigor, drängar och annat tjänstefolk som de svenska och tyska herrskapen tog med sig till Sverige. Merparten anlände till Stockholm (Snellman 1970, 1971). En och annan av flyktingarna kom att göra bestående insatser i det nya landet, bland annat inom förlagsväsendet (Raag 1998).

3. Ester i våra dagars Sverige
Under andra världskrigets massflykt från Estland fann drygt 28 000 estländare en tillflyktsort i Sverige (Berge 1992; Andræ 2004; Reinans 2006). Flyktingskaran var mycket brokig till sin sociala sammansättning. Gruppen etablerade sig snabbt i det nya landet och byggde här upp ett omfattande och vittförgrenat nätverk av lokala och rikstäckande föreningar, skolor, tidningar, förlag och församlingar (Raag 1988; Kangro 1976). Föreningsväsendet kom mestadels att utgöras av nygrundade organisationer med allehanda inriktning (politik, kultur, idrott, ungdomsverksamhet), men kunde också anknyta till redan befintliga estniska organisationer.
Estniska föreningen i Stockholm hade, som tidigare nämnts, grundats redan under mellankrigstiden. En estnisk förening räknar sin historia till 1904.

Den estniska gruppen i Sverige tillfördes under efterkrigstiden nytillskott i form av såväl politiska flyktingar som anhöriginvandrare från Sovjetestland. Dessa uppgick till omkring tusen personer. Ännu fler ester har kommit till Sverige för kortare eller längre tid sedan Estland 1991 åter blev en självständig stat och inga politiska hinder längre omöjliggör flyttning till Sverige – eller vice versa, svenskars flytt till Estland.

I dag verkar i Sverige drygt hundra estniska föreningar, både rikstäckande och lokala (kontaktuppgifter till de flesta finns på: http://www.rebas.se/rahvuskaaslased/index.php?lang=en). Föreningarna är lokaliserade till Eskilstuna, Gotland, Gävle, Göteborg, Luleå, Lund, Malmö, Norrköping, Stockholm, Sunne, Uppsala och Örebro. Föreningsväsendet inkluderar 8 evangelisk-luherska församlingar, tre friluftsanläggningar (en nära Sandhem i Västergötland, en nära Gnesta i Sörmland och en i Fjärås utanför Kungsbacka) och två barnkolonier (en i närheten av Brastad i Bohuslän och en nära Ugglarp i Halland). I Göteborg verkar en estnisk teatertrupp. I Stockholm finns en estnisk grundskola (sedan 1945) och två förskolor; en ytterligare förskola finns i Göteborg. I Stockholm utkommer veckotidningen ”Eesti Päevaleht” (Estniska dagbladet, grundad 1959). Det omfattande och mångfasetterade estniska föreningslivet i Sverige visar att Sverigeesternas identitet inte enbart är språklig, utan att det samtidigt rör sig om en kulturell samhörighet som gruppen helt uppenbart är mycket mån om att värna och stärka.
Sverigeesternas förbund är en rikstäckande (tak)organisation och ett kontaktnät för esterna i Sverige. Förbundets syften är att tillvarata sverigeesternas intressen, förmedla information om Estland och stimulera estnisk kultur i Sverige. Dess högsta beslutande organ är Esternas Representation i Sverige. Denna fungerade tidigare som ett självständigt, av sverigeesterna i allmänna val valt representantskap. Representationen har verkat sedan 1956 och de nuvarande 40 ledamöterna valdes hösten 2006 för en period av fyra år.

Antalet ester och estättlingar eller estnisktalande i Sverige i dag kan inte närmare specificeras eftersom det inte förs någon offentlig statistik över språktillhörighet eller etnisk tillhörighet. Antalet i Estland födda personer i Sverige har under hela efterkrigstiden kunnat räknas i tiotusental (se olika årgångar av Statistisk årsbok för Sverige). En statistisk beräkning om andra generationens sverigeester under efterkrigstiden har gjorts (Reinans 1999) och enligt denna fanns det 15 084 personer i landet med minst en förälder som var född i Estland (beräkningen avser år 1994). Även om alla i den andra (liksom i den tredje och fjärde) generationen inte kan estniska, kan det inte råda något som helst tvivel om att estniska används av ett tillräckligt stort antal personer i Sverige för att den europeiska minoritetsspråkskonventionens skall kunna tillämpas på detta språk.

4. Slutsatser och kommentarer
Mot bakgrund av den ovan givna beskrivningen står det klart att grupper av estniska invandrare har kommit till Sverige under nordiska kriget från mitten av 1700-talet till 1860-talets mitt åren 1906–1914 under mellankrigstiden i slutet av andra världskriget under efterkrigstiden och efter 1991.

De som talat estniska i Sverige under de senaste trehundra åren har således till största delen varit till Sverige ständigt nyanlända ester. Samma förhållande konstaterar Minoritetesspråkskommittén om sverigefinnarnas närvaro i det område som nu är Sverige (SOU 1997a:125).

Antalet ester i Sverige före andra världskriget kan tyckas ha varit lågt. Detsamma måste sägas om Sveriges judar. Enligt Minoritetsspråkskommitténs betänkande har en judisk befolkning funnits i Sverige sedan 1775 och omfattade då ca 150 personer. Det kan också ha funnits en period under mitten av 1800-talet då jiddisch användes av endast ett fåtal talare eller inte alls (SOU 1997a:146). Antalet ester i Sverige har under samma tid, från slutet av 1700-talet och fram till slutet av 1800-talet, uppenbarligen varit betydligt större. Den forskning som hittills bedrivits vittnar om en kontinuitet i användningen av estniska språket i Sverige genom tre sekler.

Även om det finns uppgifter om att estniska talats under lång tid på vissa platser i landet, framför allt Stockholm, Roslagen och Gotland, kan dessa områden knappast utgöra språkets historiska bas i Sverige i den europeiska minoritetsspråkskonventionens mening. Därför är det riktigast att behandla estniska som ett territoriellt obundet språk. Detta accentueras av den geografiska spridning som det estniska föreningslivet uppvisar i Sverige.

Av denna framställning, hur fragmentarisk denna än kan synas vara, står det klart att ester bott i Sverige och att estniska talats i Sverige inom landets nutida gränser i mer än trehundra år. Estniska har därmed övergått från att vara ett invandrarspråk i den europeiska minoritetsspråkskonventionens mening. Antalet estnisktalande kan räknas i tiotusental och några betänkligheter beträffande språkets fortlevnad i Sverige kan inte göras. Mot denna bakgrund och i beaktande av de långvariga och nära historiska banden mellan Estland och Sverige måste estniska rimligen erkännas som ett av Sveriges minoritetsspråk jämte samiska, sverigefinska, torndalsfinska (meän kieli), jiddisch och romani.

13. jaan 2009

Kas eestlased võiksid taotleda eesti keelele vähemuskeele staatust Rootsis?

Nii küsisime Eesti delegatsiooniga konverentsil otse Språkrådeti juhatajalt, dotsent Olle Josephsonilt. Tema vastus oli, et miks ka mitte. Kui te suudate tõendada, et eesti keel vastab kõikidele vähemuskeeltele esitatavatele kriteeriumidele, siis võiksite kindlasti kokku panna taotluskirja koos vastavate lisadega ja minna integratsiooni ja võrdõiguslikkuse ministri Nyamko Sabuni juurde. Ajastus on selleks igati sobiv, sest praegu on väljatöötamisel keeleseaduse eelnõu tähtajaga 1. juuli 2009.

Vähemuskeele nõuded:
- peab olema keel mitte murre;
- seda keelt on rääkinud järjepidevalt Rootsis vähemalt kolm generatsiooni e. u. 100 a.;
- keele rääkijad ise soovivad, et keel saaks vähemuskeele staatuse.
Eesti keel vastab praegu kindlasti kahele nõudele: esiteks pole see rootsi keele murre, teiseks on prof. Raimo Raag oma uurimustes kindlaks teinud, et eestlasi on elanud Rootsis hoopis kauem kui 100 aastat. Kolmandat nõuet – keele rääkijate oma soovi – loodame täita kõige lähemal ajal, saates Rootsis elavaile eestlastele ja eesti juurtega inimestele välja küsitluse, paludes nende toetust. Selle aktsiooniga loodame Rootsis registreerida vähemalt 4000-5000 eesti keele rääkijat.

Mida see eesti keelele annab?
- eesti keele õppe tagamise 1-2 tundi nädalas isegi juhul, kui õpilasi ei ole rohkem kui üks ja eesti keel ei ole kodukeel;
- eesti keele uurimise ja õpetamise vähemalt ühe rootsi kõrgkooli juures;
- kultuuriürituste toetamise.
Kindlasti annab see eesti keelele ka kõrgema staatuse ja eestlastele suurema motivatsiooni perekondades eesti keelt rääkida, ka eesti juurtega inimestele kasvava huvi eesti keelt õppida ja osata – osa saada eesti kultuurist. Sellest peaks kujunema moraalne tugi ka Eesti Koolile, täienduskoolidele, mudilasringidele, kui vanematel tekib suurem soov oma lastele eesti keelt õpetada. Aga päris kindlasti võib loota eesti keele õpetamisele ja kultuuriüritustele suuremat majanduslikku toetust.

See mõte pole uus
Eestis omal ajal rakendatud kultuuriautonoomia eeskujul tõstatasid eesti põgenikud Rootsi tulles kohe kultuuriautonoomia küsimuse. Alguses oli see Eesti Komitee tegevuskavas. Hiljem võttis mõtte üle Rootsi Eestlaste Esindus, võideldes eesti koolide eest mitmes linnas nagu Borås ja Norrköping, kuhu olid tekkinud suured eestlaste kolooniad. REE läks küsimusega koguni Rootsi Riigipäeva. Vastus oli eitav: rootslased pooldasid eestlaste kiiret assimilatsiooni ja mitte ”riiki riigis”. Alles Euroopa Liidu vähemuspoliitika mõjul muutus Rootsi valitsuse suhtumine oma vähemustesse.
Viimati oli eestlaste kui vähemusrahvuse küsimus päevakorral 1997. aastal, kui RELi esindajad Johan Haaabma ja Mai Raud-Pähn kutsuti koos juutide, soomlastega jt Riigipäeva vähemuskeelte komisjonile eestlastest aru andma. Seegi kord ei võetud meid arvesse, sest eestlased olevat liiga hilja Rootsi jõudnud, fakt, mille nüüd Raimo Raag ümber lükanud.
REL Keelekomisjon tegeleb nüüd ettevalmistustega, et uue aasta alguses moodustada delegatsioon, kes vajalike dokumentidega võiks ministri jutule minna.

SIRLE SÖÖT
MAI RAUD-PÄHN
REL Keelekomisjon

Üks huvitav raamat "SMS från Soppero"


See raamat räägib 13.a. tüdrukust, kes elab Solnas, kellel on rootslasest isa ja saamist ema. Tüdruk otsustab hakata salaja saami keelt õppima, et üllatada Sopperas elavaid emapoolseid vanavanemaid. Põnevaks läheb lugu, kui ta hakkab sms-ima ühe ilusa poisiga Soppera külast. Algavad tüdruku identiteedi otsingud ning ta mõtleb, kuidas tema rootslasest sõbrad võiksid suhtuda sellesse, et ta on saam.

Soomes toimus vähemuskeelte konverents

27.-28.novembril toimus Soomes Espoos Hanasaari rootsi-soome kultuurikeskuses vähemuskeelte konverents. Fookuses olid kolm riiki- Soome, Rootsi ja Eesti.

Konverents toimus UNESCO rahvusvahelise keeleaasta raames „Languages matter!“ ja Soome-Rootsi bilateraalse projekti „1809- Uus Soome, uus Rootsi“ osana.

Kes olid kutsutud?
Konverentsist olid osa võtma oodatud kõik, kes on huvitatud vähemuskeeli kõnelevatest rahvastest: poliitikud, riigiametnikud, meedia esindajad, vähemuste ja vähemuskeelte uurijad, erinevate vähemuskeelte esindajad. Reisikulud kaeti korraldajate poolt eelkõige noortele üliõpilastele, teadus- ja kultuuritöötajatele, andes nii märku, et vähemuskeelte kaitsmise arutelu vajab rohkem noori osalejaid. Osalejaid oli konverentsil 200 ringis.

Millest räägiti?
Konverentsil räägiti kuidas on nimetatud kolme riigi seadusandluses reguleeritud vähemuskeelte staatus ja kaitse. Arutleti selle üle, kas vähemuskultuur võib elada edasi ilma keeleta ning mis tähtsus on keelel identiteedile. Vahetati mõtteid, kuidas riigid võivad üksteiselt õppida ja üksteisest eeskuju võtta keelepoliitika kujundamisel.

Kes pidasid ettekandeid?
Ettekandeid pidasid riigiametnikud ja poliitikud ning noored vähemusrahvuste esindajad, kes tegelevad argipäevas oma kultuuri tutvustamisega.

Soome vähemuskeeltest rääkisid valitsusnõunik Paulina Tallroth ja Ahvenamaa parlamendi liige Elisabeth Nauclér. Soome keelepoliitikast immigratsiooni- ja EL-minister Astrid Thors. Rootsi vähemuskeelemudelist rääkis Språkrådeti juhataja, dotsent Olle Josephson. Rootsi keelepoliitikast pidas ettekande Johan Tiedemann, Sotsiaalministeeriumi kantsler. Eesti kultuuriautonoomiat tutvustas Riigikogu liige Paul-Erik Rummo, Eesti keelepoliitikat Kultuuriministeeriumi asekantsler Anne-Ly Reimaa. Euroopa Liidust kui keeleühiskonnast rääkis EL Komisjoni vähemuskeelte volinik Johan Häggman. Unesco tööd ÜRO keeleaasta jooksul tutvustas Mauro Rosi.

Teemal kultuur vähemuskeeltes vahetasid mõtteid rootsisoomlane, produtsent Lina Puranen, eestirootslane, rahvamuusik Sofia Joons, rootsisaamlane, kirjanik Ann-Helen Laestadius, tornedaanlane, illustraator Anders Skoglind, soome mustlane, laulja Anette Åkerlund.

Millised sõnavõtud jäid enim meelde?
Kõige meeldejäävamad esinejatest olid eestirootslane Sofia Joons ja saamlanna Ann-Helen Laestadius (35).
Sofia Joons naases oma esivanemate kodumaale Eestisse 1992. aastal, et hakata aktiivselt oma juuri tundma õppima. Ta on pärimusmuusik, Viljandi Pärimusmuusika Aidas tegutseva August Pulsti Õpistu juhataja, muusikasotsioloog, rannarootsi koraale sisaldava CD „Strand…Rand“ ja raamatu „Eestirootsi rahvakoraalid“ autor, Rootsi Vähemusrahvuse kultuurinõukogu liige. Ta jutustas konverentsil elavalt sellest, kuidas ta käib ringi mööda Eestimaad ja kirjutab üles vanu rahvalaule ning sõidab koolist kooli ja tutvustab lastele pärimusmuusikat ja vanu rahvapille. Tema sõnul on muusika suurepärane ühendav lüli eri rahvuste vahel.

Ann-Helen Laestadius on Kirunas üleskasvanud saam, kes kolis 8 aastat tagasi Stockholmi seoses parema tööpakkumisega. Ta töötab ajakirjanikuna „Stockholm City“ toimetuses. Tuntuks sai ta üleöö eelmisel aastal oma raamatuga „SMS från Soppero“, mille ta kirjutas Põhjamaade Muuseumi ja kirjastuse Podiumi poolt korraldatud konkursiks „Olla noor saam täna“. Ta võitis konkursi, mille eest ta sai autasuks 50 000 kr ja raamatu kirjastamise.
Selles raamatus räägib ta iseendast- 13.a. tüdrukust, kes elab Solnas, kellel on rootslasest isa ja saamist ema. Tüdruk otsustab hakata salaja saami keelt õppima, et üllatada Sopperas elavaid emapoolseid vanavanemaid. Põnevaks läheb lugu, kui ta hakkab sms-ima ühe ilusa poisiga Soppera külast. Algavad tüdruku identiteedi otsingud ning ta mõtleb, kuidas tema rootslasest sõbrad võiksid suhtuda sellesse, et ta on saam.

Konverentsil rääkis Ann-Helen Laestadius sellest, kuidas ta lapsena häbenes oma saami päritolu. Ta sai kurjaks, kui õpetaja innustas teda saami keelt kui kodukeelt õppima. Ta ütles õpetajale, et tema ei ole saam, tema ema on saam. Tema ema ei olnud temaga ega tema õdedega kunagi saami keeles rääkinud, sest ema tahtis kaitsta oma lapsi mõnitamise eest. Ann-Helen Laestadius mäletab, kuidas koolis narriti lapsi, kes ei häbenenud olla saamid, et nad on „lappdjävlar“. Seepärast ta varjas ja eitas oma saami päritolu. 20- aastaselt hakkas teda huvitama oma päritolu ja saami kultuur. Ta hakkas koos õdedega käima saami keele õhtukursustel. Kuna aga grammatika tundus nii raske, siis kaotasid nad varsti õpihimu. Ta mõistab vaid lihtsamaid lauseid ning rääkida ei oska ta saami keelt praegugi.

Nüüd on ta raamatu kirjutamisel saanud uue impulsi, et saami keelt uuesti õppima hakata. Raamatuauhinna üleandmisel kandsid nad emaga mõlemad saami rõivaid (kolt). Ta tunneb uhkust oma päritolu üle ja tahab aidata kaasa saami kultuuri paremaks tutvustamiseks Rootsis. Tal on tõeliselt kahju, et Rootsi keelepoliitika varem ei väärtustanud vähemusrahvusi ja –keeli. Ta tunneb, et on millestki ilma jäänud, sest ta ei saa saami keeles suhelda oma esivanemate, sugulaste ja oma pojaga.

Kas vähemuskultuur võib elada edasi ilma keeleta?
Need noored esinejad paneelarutelus tõdesid kõik, et ilma keeleoskuseta saab esivanemate kultuurist osa küll, kuid alati jääb midagi nagu puudu, kui seda keelt ei oska. Inimesi saab oma juurte ja keele juurde tagasi tuua just nimelt kultuuriüritustega.
Kõik kinnitasid kui ühest suust, et neil on soov oma vähemuskeelt õppida ja anda seda edasi oma lastele.

Rootsisoomlaste Liidu esimees ei häbenenud välja näidata oma pahameelt saalis olevatele Rootsi poliitikutele ja riigiametnikele, et Liit ei ole rahul olukorraga, kus Rootsi riik ei suuda garanteerida piisaval määral soome keele õpet rootsi koolides. Põhjenduseks tuuakse raha nappust ja õpetajate puudust. Trend liigub sinnapoole, et noored tahavad õppida vähemuskeeli, kuid riik ei suuda rahuldada nõudlust.

Keelepoliitika kujundamisel on arenguruumi
Kokkuvõttes tõdeti, et see on väga oluline, et edaspidi toodaks riikide keelepoliitikas selgelt esile ka vähemuskeelte roll. Rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevad vähemusrahvuste õigused ei tohiks jääda ainult paberil olevateks ilusateks sõnadeks, vaid need tuleb ka ellu viia.
SIRLE SÖÖT
REL Keelekomisjon

Kuidas taotleda eesti keele kui kodukeeleõpet rootsi koolis või lasteaias?

Paluge kooli või lasteaia administratsioonist sooviavalduse esitamiseks kodukeeleõppe (hemspråk undervisning) blanketti.
Üldjuhul on nõutav, et üks kodukeeltest on eesti keel.

Kui teil peaks tekkima probleeme seoses sooviavaldusega, võtke julgesti meiega ühendust.

keelekomisjon@gmail.com

Sverigeesternas Förbund
Keelekomisjon
Wallingatan 34
111 24 Stockholm

Rootsi koolides Stockholmis õpetab eesti keelt Astrid Talumaa

Astrid Talumaa õpetab eesti keelt emakeelena nüüd juba kolmandat aastat. Teatepulga andis talle üle Mihkel Kivilaan.

Astridil on sel aastal kokku 11 õpilast. Tunnid toimuvad kolmes koolis- Mälarhöjdenis, Engelbrekti koolis ja Mullekojanis. Mõned lapsed tulevad kohale teistest koolidest. Õpilased on vanustes 6 kuni 15 aastat ja väga erineva keeletasemega. Mitu registreeritud eelkooli klassi last on õppetööst kõrvale jäänud logistilistel põhjustel.

Astridile teeb kõige suuremat rõõmu õpilaste keeleoskuse areng. Ta lausa plaksutab heameelest, kui lapsed saavad raske tõlkimisharjutusega hakkama või jutustavad ladusalt oma koolivaheajast. Kõige rohkem aitab keele arengule kaasa koolivaheaegade veetmine Eestis vanavanemate jt. sugulaste-tuttavate juures ning keele igapäevane kasutamine kodus.

Kurvaks teevad Astridi meele õpilased, kes tulevad tundi ainult punktide ja hinde pärast ning keda keele õppimine tegelikult üldse ei huvita. Osad lapsed ilmuvad välja alles 8. või 9. klassis ning ootavad, et selle ühe aastaga toimuks ime. Teatavasti saavad Rootsis noorukid alates 8. klassist tunnistusele ka emakeele hinde ning see tõstab nende kogupunktide summat.

Küsimusele, kas ainult 11 õpilast Stockholmi kommuunis ei ole vähevõitu, vastab Astrid, et loomulikult võiks neid rohkem olla. Kõikide eestlaste lapsed ei käi ju Stockholmi Eesti koolis. Võimalik, et põhjuseks on infopuudus, kuid suuresti on tegemist ka lapsevanemate vähese huviga. Esineb ka seda, et rootslasest isa soovib, et tema laps õpiks eesti keelt, kuid eestlasest ema räägib kodus ainult rootsi keelt. Lapsed on sageli treeningute jm. ringidega ülekoormatud - neil on iga päev pärast koolitunde veel mingi planeeritud tegevus. Eesti keele õppimine ei mahu sageli vanemate eelistustesse, millega nende laps pärast kooli võiks tegelda.

Kõik emakeeleõpetajad kurdavad, et sobivat õppematerjali on raske leida. Enamus Eestis välja antud eesti keele õpikutest on liiga rasked. Suur vajadus on parema õppematerjali järele eelkõige Eesti kohta. Astrid on ise teinud töölehti lõigates, liimides ja kopeerides. Keeruliseks teeb tunni ettevalmistamise seegi, et lapsed on erineva keeleoskuse ja vanusega. Ühed õpivad alles lugema, teised vajavad etteütlust- pidevalt käib üks suur kombineerimine.

Astrid kiidab kõiki lapsevanemaid ja vanavanemaid, kes võtavad oma tööde ja tegemiste kõrvalt selle aja, et tuua oma võsukesi eesti keelt õppima linna teistesse koolidesse. Ei piisa ainult soovist, et laps õpiks eesti keelt, vaja on ka järjepidevust. Õpetajad ja lapsevanemad saavad oma ponnistustest tõelist rõõmu tunda alles mitme aasta järel, kui näevad, et nende õpilased ja lapsed on keele selgeks saanud. “Koristaja näeb oma töö tulemust kohe, kui põrand on puhtaks pestud,” lisab Astrid naljatledes.

Pärnumaalt pärit Astrid valdab viit keelt. Lisaks emakeeleõpetaja ametile on tal veel neli elukutset- ta on ka atesteeritud tõlk (tolk), tõlkija (translator), giid ja reisijuht. Hariduselt on Astrid inglise filoloog, mille diplom pärineb Tartu Ülikoolist. Rootsi tuli ta 15 aastat tagasi külalisüliõpilasena. Siia on ta püsima jäänud tänu huvitavatele töö- ja õppimisvõimalustele. Eesti keele alal on Astrid end täiendanud Uppsala ja Stockholmi Ülikoolis. Igavese tudengina õpib ta praegu Stockholmi ülikooli Tõlkide ja tõlkijate instituudis.

Astrid Talumaaga vestles SIRLE SÖÖT

Stockholmi ja Lidingö lasteaedades õpetab eesti keelt Ingrid Vigel

Ingrid teatab õnnetult küsimuse peale, kui mitut last ta sellel õppeaastal õpetab, et ainult ühte Södermalmis ja nelja last Lidingöl. Lapsevanemaid on veel mitu, kes helistavad talle murega, et nad tahaksid väga, et nende laps saaks eesti keelset tuge lasteaias või jätkaks eesti keele õppimist, kuid sooviavaldustele lasteaedades on eitavalt vastatud. Kahjuks ei saa Ingrid midagi teha. Otsustajateks on Lasteaia juhatajad. Rahalisi vahendeid emakeele õppeks on väga palju vähendatud ja see ongi peamine põhjus, miks lasteaiad õpetajaid ei telli.

Eelmisel aastal oli tal 11 last seitsmes erinevas lasteaias Södermalmis, Östermalmis, Farstas, Lilla Essinges, Rågsvedis vanuses 2-6 aastat. Kuidas nii väikestele eesti keelt õpetatakse? Keelt õpitakse läbi erinevate tegevuste ning peamiselt mängu abil, näit. mängitakse rollimänge (poodi, kodu jne), vahel süüakse koos einet (mellanmål), mängitakse pargis, vaadatakse ja loetakse koos raamatuid ning kuulatakse lastelaule. Pisematel vahetatakse eesti keeles ka mähkmeid, räägib Ingrid lõbusalt. Kuna lapsed on erinevas vanuses ja erineva keeletasemega, siis püüab ta kombineeritult arendada kõikide laste keelt. Igale lapsele tuleb leida just temale huvitav ja arendav tegevus. Igal nädalal tegeles ta lastega individuaalselt ühe tunni või poolteist tundi- nii palju aega, kui lasteaed oli tellinud.

Õppematerjali on Ingrid ise toonud Eestist. Stockholmi Linnaraamatukogus on küll veidi eestikeelset kirjandust, kuid need on enamuses vananenud sisuga.

Ingridi arvates on lasteaiaealiste laste puhul kõige olulisem tekitada motivatsiooni eesti keelt õppida. Sundida ei tohi, muidu tekib trots ja vastumeelsus. Lastel peab keelt õppides lõbus olema! Tähtis on teha lastevanematega koostööd. Mõned lapsed suhtuvad eesti keele õppimisse eelarvamusega, et see on raske ja ebahuvitav. Neid eelarvamusi tulebki juba lasteaias ümber lükata. Sellises vanuses lapsed on avatud ja õpivad kõike uut kiiresti, ka keelt. Tuleb vaid leida nendega hea kontakt ja põnev tegevus. Põhi emakeele heaks omandamiseks tuleks panna just lasteaias.

Ingridil on pedagoogiline haridus Eestist, Tartu Ülikoolist. Tal on diplom sotsioloogias ja pedagoogi kutse geograafias. Rootsis on Ingrid end erialaliselt täiendanud Lärarhögskolas.
Ingrid on pärit Tartust. Rootsis on elanud varsti viis aastat ja Språkcentrumis on ta töötanud alates 2007.a. jaanuarist.

Ingrid Vigeliga vestles SIRLE SÖÖT

Eesti keelt kodukeelena õpetab Uppsalas Marika Muda

Ilmselt on enamus lehelugejaid kursis sellega, et Rootsi riik toetab eesti keele kui kodukeele õpetamist lastele alates 4. eluaastast Rootsi lasteaedades ja koolides. Reeglid erinevad kommuuniti. Kui paljud eestlased aga seda võimalust kasutavad, ei ole REL keelekomisjonile teada. Selle uurimiseks oleme püüdnud kontakti saada kodukeeleõpetajatega, et teada saada kui palju õpilasi neil on ja kuidas neil õpetamistegevus läheb.

Lehes ilmunud üleskutse peale, kus otsisime kontakti kodukeeleõpetajatega, saime tuttavaks Uppsalas eesti keelt kodukeelena õpetava Marika Mudaga.

Marika leidis sellel sügisel kohalikust tööhõiveametist AMF-ist kuulutuse, et otsitakse eesti keele õpetajat. Eesti keelt on ta varem õpetanud Eestis mitmes Tartu koolis pärast klassiõpetaja kutse omandamist Tartu Ülikooli Õpetajate Seminaris. Rootsis on ta elanud nüüd 4 aastat. Siia sattuski ta seoses õpingutega.

Uppsalas õpetab Marika 10 last vanuses 6-13 aastat. Tunnid on kord nädalas esmaspäeviti kahes erinevas koolis (Sunnersta ja Vaksala Skolan), kuhu vanemad ise oma lapsed kohale toovad. Lapsed jagas Marika ise nelja erinevasse gruppi, kui ta kommuunilt laste nimekirja kontaktandmetega sai ning kogu õppeplaani kui puzzle kokku pani. Kommuuni poolt on ette antud temaatilised raamid ning ajaliselt on ette nähtud nädalas 20 min. iga õpilase jaoks.

Marika hinnangul on õpetamismeetodid Eestis ja Rootsis väga erinevad. Kui ta õpetaks nii nagu ta tegi seda Eestis, siis ilmselt keegi tundi ei tuleks. Tempo ja maht on väga erinevad. Selle 20 minutiga püüab ta iga lapsega arendada suulist kõnet, panna häälikud täpselt kõlama, harjutada kirjalikku keeleoskust, anda ülevaadet Eesti kultuurist ja ühiskonnast. Raskeks muudab õpetamise asjaolu, et lapsed on väga erinevate keeleoskuse tasemetega ning erineva motivatsiooniga. Kui kümnest õpilasest on vaid kaks sama tasemega, siis igaks tunniks tuleb ette valmistada ligi 9 erineva tasemega töölehe varianti.

Kuna Marikal eelnev kogemus õpetada eesti keelt võõrkeelena puudub, siis on tal natuke raske ette näha raskusi, mis võib rootsi keelt kõnelevale inimesele eesti keele õppimisel probleemiks osutuda. Marika leiab, et praeguse ameti puhul on hirmus huvitav vaadata Eesti ja eesti keele peale võõra, kõrvaltvaataja pilguga.

Küsimuse peale, mida Marika Uppsalas vabal ajal teeb, vastab ta et ega seda vaba aega eriti ei olegi. Väga palju aega kulub tundide ette valmistamiseks, töölehtede valmistamiseks. Suur probleem oli eestikeelse õppematerjali leidmisega, sest Eestisse saab ta vaid kolm- neli korda aastas sõita. REL Keelekomisjoni raamatukogust on nüüd suur abi. Siiski jõuab ta vabal ajal tantsutundides käia ja sõpradega koos midagi toredat küpsetada.

Marika Mudaga kohtus
SIRLE SÖÖT