13. jaan 2009

Soomes toimus vähemuskeelte konverents

27.-28.novembril toimus Soomes Espoos Hanasaari rootsi-soome kultuurikeskuses vähemuskeelte konverents. Fookuses olid kolm riiki- Soome, Rootsi ja Eesti.

Konverents toimus UNESCO rahvusvahelise keeleaasta raames „Languages matter!“ ja Soome-Rootsi bilateraalse projekti „1809- Uus Soome, uus Rootsi“ osana.

Kes olid kutsutud?
Konverentsist olid osa võtma oodatud kõik, kes on huvitatud vähemuskeeli kõnelevatest rahvastest: poliitikud, riigiametnikud, meedia esindajad, vähemuste ja vähemuskeelte uurijad, erinevate vähemuskeelte esindajad. Reisikulud kaeti korraldajate poolt eelkõige noortele üliõpilastele, teadus- ja kultuuritöötajatele, andes nii märku, et vähemuskeelte kaitsmise arutelu vajab rohkem noori osalejaid. Osalejaid oli konverentsil 200 ringis.

Millest räägiti?
Konverentsil räägiti kuidas on nimetatud kolme riigi seadusandluses reguleeritud vähemuskeelte staatus ja kaitse. Arutleti selle üle, kas vähemuskultuur võib elada edasi ilma keeleta ning mis tähtsus on keelel identiteedile. Vahetati mõtteid, kuidas riigid võivad üksteiselt õppida ja üksteisest eeskuju võtta keelepoliitika kujundamisel.

Kes pidasid ettekandeid?
Ettekandeid pidasid riigiametnikud ja poliitikud ning noored vähemusrahvuste esindajad, kes tegelevad argipäevas oma kultuuri tutvustamisega.

Soome vähemuskeeltest rääkisid valitsusnõunik Paulina Tallroth ja Ahvenamaa parlamendi liige Elisabeth Nauclér. Soome keelepoliitikast immigratsiooni- ja EL-minister Astrid Thors. Rootsi vähemuskeelemudelist rääkis Språkrådeti juhataja, dotsent Olle Josephson. Rootsi keelepoliitikast pidas ettekande Johan Tiedemann, Sotsiaalministeeriumi kantsler. Eesti kultuuriautonoomiat tutvustas Riigikogu liige Paul-Erik Rummo, Eesti keelepoliitikat Kultuuriministeeriumi asekantsler Anne-Ly Reimaa. Euroopa Liidust kui keeleühiskonnast rääkis EL Komisjoni vähemuskeelte volinik Johan Häggman. Unesco tööd ÜRO keeleaasta jooksul tutvustas Mauro Rosi.

Teemal kultuur vähemuskeeltes vahetasid mõtteid rootsisoomlane, produtsent Lina Puranen, eestirootslane, rahvamuusik Sofia Joons, rootsisaamlane, kirjanik Ann-Helen Laestadius, tornedaanlane, illustraator Anders Skoglind, soome mustlane, laulja Anette Åkerlund.

Millised sõnavõtud jäid enim meelde?
Kõige meeldejäävamad esinejatest olid eestirootslane Sofia Joons ja saamlanna Ann-Helen Laestadius (35).
Sofia Joons naases oma esivanemate kodumaale Eestisse 1992. aastal, et hakata aktiivselt oma juuri tundma õppima. Ta on pärimusmuusik, Viljandi Pärimusmuusika Aidas tegutseva August Pulsti Õpistu juhataja, muusikasotsioloog, rannarootsi koraale sisaldava CD „Strand…Rand“ ja raamatu „Eestirootsi rahvakoraalid“ autor, Rootsi Vähemusrahvuse kultuurinõukogu liige. Ta jutustas konverentsil elavalt sellest, kuidas ta käib ringi mööda Eestimaad ja kirjutab üles vanu rahvalaule ning sõidab koolist kooli ja tutvustab lastele pärimusmuusikat ja vanu rahvapille. Tema sõnul on muusika suurepärane ühendav lüli eri rahvuste vahel.

Ann-Helen Laestadius on Kirunas üleskasvanud saam, kes kolis 8 aastat tagasi Stockholmi seoses parema tööpakkumisega. Ta töötab ajakirjanikuna „Stockholm City“ toimetuses. Tuntuks sai ta üleöö eelmisel aastal oma raamatuga „SMS från Soppero“, mille ta kirjutas Põhjamaade Muuseumi ja kirjastuse Podiumi poolt korraldatud konkursiks „Olla noor saam täna“. Ta võitis konkursi, mille eest ta sai autasuks 50 000 kr ja raamatu kirjastamise.
Selles raamatus räägib ta iseendast- 13.a. tüdrukust, kes elab Solnas, kellel on rootslasest isa ja saamist ema. Tüdruk otsustab hakata salaja saami keelt õppima, et üllatada Sopperas elavaid emapoolseid vanavanemaid. Põnevaks läheb lugu, kui ta hakkab sms-ima ühe ilusa poisiga Soppera külast. Algavad tüdruku identiteedi otsingud ning ta mõtleb, kuidas tema rootslasest sõbrad võiksid suhtuda sellesse, et ta on saam.

Konverentsil rääkis Ann-Helen Laestadius sellest, kuidas ta lapsena häbenes oma saami päritolu. Ta sai kurjaks, kui õpetaja innustas teda saami keelt kui kodukeelt õppima. Ta ütles õpetajale, et tema ei ole saam, tema ema on saam. Tema ema ei olnud temaga ega tema õdedega kunagi saami keeles rääkinud, sest ema tahtis kaitsta oma lapsi mõnitamise eest. Ann-Helen Laestadius mäletab, kuidas koolis narriti lapsi, kes ei häbenenud olla saamid, et nad on „lappdjävlar“. Seepärast ta varjas ja eitas oma saami päritolu. 20- aastaselt hakkas teda huvitama oma päritolu ja saami kultuur. Ta hakkas koos õdedega käima saami keele õhtukursustel. Kuna aga grammatika tundus nii raske, siis kaotasid nad varsti õpihimu. Ta mõistab vaid lihtsamaid lauseid ning rääkida ei oska ta saami keelt praegugi.

Nüüd on ta raamatu kirjutamisel saanud uue impulsi, et saami keelt uuesti õppima hakata. Raamatuauhinna üleandmisel kandsid nad emaga mõlemad saami rõivaid (kolt). Ta tunneb uhkust oma päritolu üle ja tahab aidata kaasa saami kultuuri paremaks tutvustamiseks Rootsis. Tal on tõeliselt kahju, et Rootsi keelepoliitika varem ei väärtustanud vähemusrahvusi ja –keeli. Ta tunneb, et on millestki ilma jäänud, sest ta ei saa saami keeles suhelda oma esivanemate, sugulaste ja oma pojaga.

Kas vähemuskultuur võib elada edasi ilma keeleta?
Need noored esinejad paneelarutelus tõdesid kõik, et ilma keeleoskuseta saab esivanemate kultuurist osa küll, kuid alati jääb midagi nagu puudu, kui seda keelt ei oska. Inimesi saab oma juurte ja keele juurde tagasi tuua just nimelt kultuuriüritustega.
Kõik kinnitasid kui ühest suust, et neil on soov oma vähemuskeelt õppida ja anda seda edasi oma lastele.

Rootsisoomlaste Liidu esimees ei häbenenud välja näidata oma pahameelt saalis olevatele Rootsi poliitikutele ja riigiametnikele, et Liit ei ole rahul olukorraga, kus Rootsi riik ei suuda garanteerida piisaval määral soome keele õpet rootsi koolides. Põhjenduseks tuuakse raha nappust ja õpetajate puudust. Trend liigub sinnapoole, et noored tahavad õppida vähemuskeeli, kuid riik ei suuda rahuldada nõudlust.

Keelepoliitika kujundamisel on arenguruumi
Kokkuvõttes tõdeti, et see on väga oluline, et edaspidi toodaks riikide keelepoliitikas selgelt esile ka vähemuskeelte roll. Rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevad vähemusrahvuste õigused ei tohiks jääda ainult paberil olevateks ilusateks sõnadeks, vaid need tuleb ka ellu viia.
SIRLE SÖÖT
REL Keelekomisjon

Kommentaare ei ole: